09.07.2024 Tuisuliiva Puhkemajas
Selle loo peategelased oleme meie ise – Gille ja Priit.
Mis võiks olla suurem väljakutse pärast 100 pulma, kui arvad, et oled näinud ja kogenud juba kõike, siis endale korraldada pulmapidu? Sattuda justkui teisele poole piiri…
Pea alati, kui kohtume esimest korda pruutpaariga, siis selles esimeses vestluses tuleb esile üks lause: „me oleme käinud päris mitmes pulmas ja meie küll ei taha sellist tavalist pulma. Me tahaksime hoopis teistsugust!“
Kui pulmad on peetud, arvestatud kõiki pruutpaari soove ja unistusi (jah, vahel tuleb need reaalsuse piiresse suunata), ei märkagi nad, et tegelikult on kõik pulmad oma teatud sarnases raamis ja ajakavas. Jah, iga pulm on siiski unikaalne, sest selle teevad selliseks just pruutpaar, nende külalised ja nende valikud. Tegelikult ei saa öelda, et kõik pulmad on samasugused.
Milline siis oli meie „unikaalse hõbepulma peo“ eellugu?
Juba mõnda aega olime mänginud erinevate mõtetega, et kuidas meie 25 aastat abielu tähistada? Üks oli kindel, et suurt „tavalist pulmapidu“ me päris kindlasti ei korralda. Me olime osalenud tõesti liiga paljudel pulmapidudel, et ei suutnud seda mõtet enda jaoks värskeks mõelda. Võimalik variant oli minna reisile, aga mis koht oleks siis see piisavalt eriline, et seal kahekesi seda tähtsat sündmust tähistada? Olla lihtsalt kodus, grillida ja teha sauna? Neh, pole üldse meie moodi.
Ühel hetkel meenus mulle, et oleme kaua aega unistanud matkaauto tripist. Kas poleks mitte romantiline sõita koos „majaga“ kuhugi ja lihtsalt olla? See justkui sümboliseeriks meie pikka abielu, mille käigus oleme piisavalt kolinud ja saanud aru, et kodu on seal, kus oleme meie ise koos.
Sellest mõttest sai päris kiiresti edasi lennukas plaan. Aga miks minna kahekesi? Kutsuks ehk kedagi kaasa? Tegimegi üleskutse oma perekondadele ja sõpradele. Kuidagi eriti oluline tundus, et lapsed oleksid ka kaasas.
Siit ongi üks mõte, mis väga sageli pulmaplaneerimisel läbi käib. Lapsed palun koju jätta. Miks? Kuidas siis veel lapsed saaksid kogemusi, põlvkondade vahelisi emotsioone, mälestusi? Ühes sellesuvises pulmas oli nii toredasti plaanitud, et kõigil olid lapsed kaasas, kuid pärast pulmatordi söömist viidi nad ära ja siis jätkus meeleolukas pidu hommikutundideni.
Niisiis, meie matkaautotripi üleskutsega haakusid mõned pered ja lõpuks oli meid tervelt kolm autotäit ehk siis 14 inimest. Päris paras ports, et koos edasi plaanida logistikat ja arvestada erinevaid soove.
Kui see tripi asi sai selgeks, siis tekkis ikkagi veidi tühi tunne, et kuidas siis meie vanemad jäävad ilma meie tähtsast sündmusest. Ehk teeks enne sõitu eelmisel õhtul väikse koosolemise kuskil RMK platsil, enne Läti piiri? Käisime vaatamas erinevaid võimalikke kohti, kuid need ei tundunud kuidagi õiged.
Siis sattusime Kabli randa ja vaatasime, et Tuisuliiva Puhkemaja on väga ilus koht. Ehk küsida sealt 1 ööks autodele parkimise võimalust ja teha väike tseremoonia lihtsalt mere ääres?
Ja sealt läks juba asi käest. Tuisuliiva Puhkemaja tundus mõnus nii seest kui väljast ja meil tekkisid palju suuremad plaanid. Kutsuks parem peale vanemate ka oma sõbrad ja lähedased. Nimekirja tehes sai sinna lisatud väga palju neid inimesi, kes meie päris pulmas käisid Saaremaal. Ja lisaks need, kes on meie eludesse juurde tulnud. Kokku said meie kõige tähtsamad inimesed.
Talvel saatsime kutsed laiali ja hakkasime tegema sisulisi plaane.
1. Kuupäev. Sellega oli asi selge. Olgugi, et 9 juuli oli teisipäev, siis ei tulnud mõttessegi pidu pidada mõnel teisel kuupäeval. Me tähistasime ikkagi 25 aasta möödumist..
2. Kutsed, kohakaardid ja muud vidinad. Kui on teada kuupäev, siis oleks tore oma külalistele teada anda, et nad hoiaks teie palutud kuupäeva teie peo jaoks vabaks. Umbes 3 kuud varem võiks kutsed panna teele. Kui muidugi üldse on nii pikalt aega. Meie palusime Gerdal kujundada pulmakutsed. Neil olime oma esimeses ja hõbepulmas kantud riiete ning pulmaautodega. Sama kujundust kasutasime ka kohakaartide juures. Nimelised magnetiga kohakaardid said külalised hiljem kaasa võtta ja külmikuuksele panna.
3. Peokoht. Pärast eelpool kirjeldatud mõtterännakut jõudsime Tuisuliiva Puhkemajja. Seal olid olemas kõik meile sobivad nüansid. Ilus privaatne hoov päris mere lähedal, piisavalt palju majutuskohti meie külaliste jaoks, sobivalt suur telk koos mööbliga, et külalistel oleks mugav pidu nautida ja mis mulle eriti meeldis, oli bassein keset pidu. Jah, ma tean, et see võiks olla väga ohtlik, kuid kuidagi väga äge tundus olevat see mõte, et meie chilli peo ajal on keegi basseinis, keegi tantsib, keegi istub lauas ja vestleb vanade tuttavatega, keda kohtas viimati ehk meie esimeses pulmas, 25 aastat tagasi…
Vot siit kooruski välja üks oluline punkt.
4. Peostiil. Oluline on enda jaoks mõelda, et mida sellelt peolt oodata. Kas teed selle peo enda või külaliste jaoks? Usun, et oleks oluline leida see kuldne kesktee. Parim lahendus oleks, kui kogu pidu oleks pruutpaari nägu ja külalised läheksid nende soovide ja plaanidega kaasa. Meie plaan oli selline, et kõik oleks väga chill. Lihtsat mõnus rahulik kulgemine, ent ometi ikkagi raamides. Siit ka järgmine punkt.
5. Pulmaisa. Igal peol oleks oluline, et keegi hoiab kogu kulgemisel silma peal ja on tervikplaanist teadlik. Meil oleks olnud teadagi ülimalt keeruline valida pulmaisa, sest keda siis võtta ja keda jätta. Me isegi ei kaalunud seda mõtet. Kohe alguses palusime oma tütart Härda-Irenet, et kas ta oleks nõus selle ülesande enda peale võtma. Noh, ja nagu oma vanemate laps ikka, ei kahelnud ta hetkekski. Ühtlasi oli see ka väga mugav. Me saime igal ajahetkel arutada erinevaid plaane ja võimalusi. Tema tunneb ju meid ja meie lugu kõige paremini. Püüdsime küll võimalikult vähe sekkuda ja usaldasime teda täielikult. On ta ju meie kõrval suureks kasvanud ja igast sellest eelnevast 100+ pulmast omal moel osa saanud. Tagant järgi võime öelda, et see oli ainuõige valik ja otsus. Härda-Irene suutis tekitada kogu selle peo ümber sooja ja armastava salli, milles oli nii mõnus olla.
6. Tseremooniameister. Arvestades asjaolu, et meie abielu on ametlikult registreeritud ja laulatatud, siis ei olnud meil vaja mõelda, kuidas ja kus teha seaduslikud toimingud. Veelgi varem, kui olime valinud oma tütrekese pulmapidu juhtima, olime mõelnud, et tema võiks meile tseremoonia teha. Ma pean ütlema, et ma pole ilmselt kogu elus midagi emotsionaalsemat kogenud. Kui jalutasime tseremooniale mereranda, siis meie ees läksid meie emad (kes õnneks on veel koos meiega) visates lilleõisi meie jalge ette. Mererannal ootasid meid kõik meie külalised ja meie tütreke laulis. See kõik oli nii ülimalt liigutav, et tahtis hinge kinni võtta. Kõige kangemad mehedki ütlesid hiljem, et pisara kiskus ikka välja. Härda-Irene oli meist ja perekonnast kirjutanud imelise kõne, kus oli nii palju armastust, hoolivust, südamlikust ning muidugi huumorit, nagu meile omane. See hetk seal rannal toidab veel pikka aega ka kõige pimedamaid novembriõhtuid ja süngemaid aegu.
7. Toit. Näljas inimesed on tigedad ja mossis. Seega, süüa peab olema. Kuna minu armas väikevend Kaupo tegeleb barbeque liha valmistamisega ja pakub ka cateringi teenust, siis ka siin ei mõelnud me üldse laiemalt. Kohe oli teada, et soovime tema teenust. Oli vaid vaja loota, et ta sellega ikka nõus ka oleks. Õnneks oli. Sooja toidu eest hoolitses tema Punasarviku lihanurk. Igaks juhuks tellisime juurde veel külmlaua Bravo Cateringilt . Neilt sai juurde tellitud veel vajalikke nõusid. Tuisuliival oli olemas piisav hulk taldrikuid, kuid need on kõik erinevates stiilides. Me kasutasimegi neid, sest leidsime, et sama kirju, kui on see taldrikute valik, on olnud ka meie 25 aastat abielu. Jällegi üks nüanss meie loo juurde…
8. Pulmatort. Tihtilugu peetakse pulmatorti kõige tähtsamaks elemendiks kogu pulma juures. See peaks olema ilus, uhke, eriline ja maitsev ka. Veel sagedamini juhtub see, et pruutpaar saab maitsta vaid seda esimest ampsu. Me sattusime sügaval talvel üht juubelipidu juhtima ja seal saime maitsta kohe eriti maitsvat torti. Tõenäoliselt tegi selle veelgi erilisemaks asjaolu, et tordi valmistaja oli meie tütrekese lasteaiakaaslane. Seal samas otsustasime, et palume oma pulmatordi teha Sigridil, kes toimetab sellise nime all nagu Päikseamps.
9. Fotograaf. Olen veendunud, et igal peol võiks ikkagi olla fotograaf. Kasvõi mõnda ega, kui mitte tervet pidu. See annab garantii, et hiljem on valida ilusaid pilte, mida jagada ja ise ikka ja jälle vaadata. Meie peol oli fotograafiks Karmen Kärg. Jällegi, meid seob see, et meie lapsed käisid samas klassis, me oleme koos väga paljudel pidudel tööl olnud ja meile Karmeni käekiri väga meeldib.
10. Videograaf. Kui vähegi võimalik, siis soovitan soojalt palgata oma pulmapeole ka videograaf. Meie esimeses pulmas võttis üks meie sõber selle ülesande enda peale ja filmis kogu pulma üles suure ja raske VHS kaameraga. Seda sai kokku 2 kassetti. Tehnika muutumisega sai see kunagi DVD peale pandud, hiljem ka pilve üle kantud. Lühike video tehti sellest alles mõned aastad tagasi, mida saab nüüd ka You Tubes näha https://www.youtube.com/watch?v=4HYbekNUsUI. Ütlen ausalt, esimesed 5 aastat ei vaadanud vist kordagi seda filmi, kuid sealt edasi päris tihti. Eriti, kui tulid sõbrad külla, siis oli nii lõbus neid meenutusi vaadata. Sellel korral oli nii, et Härda-Irene kogus kokku külalistel telefoniga tehtud klipid ja tegi neist kokku ühe vahva käsitöövideo https://youtu.be/-89fgTv6HDQ?si=_gWdGnwLJUBfY_dH .
11. Muusika. Jällegi väga oluline osa kogu päevast. Minu isiklik lemmik combo on selline, et DJ ja bänd on mõlemad. Samas, DJ võib edukalt toimetada nii tausta kui ka tantsu poole ära. Ainult bändiga tekib olukord, kui nemad astuvad lavalt maha, siis jääb ainsaks muusikaks „kahvlite klõbin“. Olles seda ise korraldajana kogenud, tean, et see on päris hirmus. Meie kutsusime oma hea sõbra Leho meile laulma ja helitehnika, valgustuse ja „makimuusika“ eest hoolitses meie suur sõber Enno Lohu oma meeskonnaga. Muidugi olid kõige ilusamad ja liigutavamad muusikapalad meie tütrekese lauldud.
12. Lilleseaded ja dekoratsioonid. Pulma kolm kõige tähtsamat komponenti on pruutkleit, pulmatort ja pruudikimp. Enamasti on need pulmaosad, milles pruudid on väga teadlikud ja sageli ka kõigutamatud. Need on paljuski lapsepõlve unistused või hetketrendid. Floristi ja dekoreerijana meeldib mulle kasutada samu stiile ja materjale igal pool. Ka pruudikimp võiks sobida kogu ülejäänud kujundusega. Meie pulmapeol ei olnud ühtegi värsket õitsvat lille. Seda sellel kõige lihtsamal põhjusel, et me pidime ju kohe järgmisel hommikul sõitma edasi matkaautotripile. Kujundasin tseremooniapaiga suure kaarega, mille ette sai pandud juba mitu kuud varem valmis tehtud seaded kunst ja kuivatatud taimedest. Need olid lihtsasti teisaldatavad ja hiljem toodi need peopaika basseini äärde. Oma töös teen ka asju nii, et tseremoonia või autokaunistused saaks ümber tuua peokohta. Justkui taaskasutus või nii. Palju rõhku panime hoopis mõnusale hubasele valgustusele. Minu pruudikimp oli nö vihmavarju seade. See idee oli minuga kaasas käinud juba palju aastaid, kuid polnud võimalus seda varem teostada. Nüüd tekkis ideaalne hetk ja tulemus oli super. Jäin väga-väga rahule. Seegi oli kõik kuivatatud ja kunstmaterjalist tehtud.
Meile meeldib Priiduga pidu korraldades vaadata tervikpilti mis koosneb väikestest detailidest. Pidu jutustab lugu peategelasest. Olgu see siis pruutpaar või juubilar. Iga lugu, iga tegevus, dekoratsioonide nüansid – need kõik teevad kokku terviku. Ka oma enda peol tegime oma valikuid selle järgi, et need oleks meiega seotud. Valisime oma meeskonna meile armsate asjatundjate seast, meie endi maitseeelistused ja tõekspidamised. Meile oli oluline, et taldrikud räägiksid lugu meie pikaajalisest abielust, meie tütrekese julge juhtimine sümboliseeriks meie töö vilju, meie austust ja armastust meie sõprade ja lähedaste vastu kinkides neile imeilusa päikeseloojanguga teisipäeva õhtu keset suve…Olgu veel lisatud, et autokaravanide trip algas järgmise päeva lõunast ja kujunes just selliseks, nagu me olime lootnud. Sai tehtud lõket, grilli peal toitu, pesukausis nõusid pestud, mererannas palli mängitud ja lihtsalt koos oldud mõned toredad päevad…
